mis siin ikka pikalt öelda hommiku oli täis tuhinat ja askeldamist kes haaras viimast ampsu köögis kes juba katsus kogu oma kupatuse kotti ära mahutada. Osad inimesed tegelesid nädalavahetuse lemmiktegevusega ja koristasid oma luksuslikke tube. Siiski suudeti olla tublid ja eneselegi üllatuseks olime valmis lahkuma juba armsaks saanud hütist Erbhof Hinting enne kümmet mis on uus rekord!!!
Tõdemaks veel kord, et suusatamine ja kõik selle juurde kuuluv on nakkav ja ravi pole veel leitud siis toon ära siia fakti et Maria (muudetud Maarja) ja Maku(nimi muutmata) läksid ja soetasid endale juba eelnevatel päevadel sisse sõidetud suusad.
Tee Söllist kodupoole on iseenesest tore ja rõõmus sest ilm on jätkuvalt pilt ilus. Ammu teada tõsiasi, et Eesti Skicircus on kõrgem klass siis toimus igasugune lõunatamine ainult restorani nime väärivas asutuses. Seekordseks paigaks sai kogupererestoran McDonalds.
Vahepeal Tsehhis sai külastatud lemmikkaubamaja.
Sealt nagu ikka laaditi raudratsud täis meelepärast.
Sõitis kulges rutiinselt ja probleemi vabalt kuni varajase hommiku tunnini. 08.11 varahommikul tankides avastasime, et Leedu Statoil on läinud ajas tagasi ning neil kaardiga tasuda ei saa.Mille tõttu viibis ka koju tagasi jõudmine mõnevõrra. Siiski saime arved klaaritud ja lahku läksime võltsnaeratuste saatel.
Nähes, et väljas on raskustes sama probleemiga veel üks seltskond tõttasid Maku(nii muutmata) ja Ahti(nimi muudetud) neid teavitama, kuid pöördusid kannalt ringi kuna avastasid et tegu oli Lätlastega( neid ikka ju ei aita).
Viimane ühsieine haarati juba Eesti-Läti piirl asuvas suure suures restoranis nimega Kantiin- oli vist nii. Millele järgnes kurb kuid pidulik hargnemine, üks buss pealinna poole teine Viljandi poole. Õhku jäid kõlama laused: järgmine aasta jälle, suvel kohtume jne jne
Mõnusalt pruunina tervitusi saates,
Mina tänan,
Gaspars
No comments:
Post a Comment